• What does it feel like to grow up among nine siblings, when you feel yourself like the eye of the storm?

    I grew up in a house where silence barely existed. Not because people were yelling or fighting, but because life itself was loud.
    Imagine nine souls, each with their own wishes and thoughts, moving through one home in every direction.

    This was my world — the middle child of the family.
    Not the youngest, not the one people turned to for advice. Just somewhere in between.

    It shaped me quietly. Taught me to be independent, adaptable. Taught me to notice others before myself.

    My role was clear – keep an eye on the little ones, try to keep up with the older ones, and somehow still hold on to my own voice, even when it threatened to disappear.

    My childhood wasn’t always simple and beautiful.
    There were moments shaped by silence and moments that echoed loudly. But even when things felt difficult, something in us held us together — simple but precious traditions.

    Our family had its own rhythm.
    Every Christmas, we sat around the same table, even when there was barely enough room.
    Our mother made sure every child had something under the tree, even in hard times.
    Grandma’s jam was in the cellar like summer sealed in a jar.
    Every birthday started with a song.

    These little details were our way of saying, I see you, I care.

    Were there tensions? Of course. Misunderstandings, hurtful words? Yes, absolutely.
    But that didn’t erase what was real — the desire to support each other, to hold on, to show up.

    I don’t claim my childhood was perfect, but it was real.
    And that realness was a gift.
    It taught me how to see life and how to reshape it, if needed.

    The stories I share aren’t meant to blame anyone.
    I won’t write names or point fingers.
    I write because this is my story.
    Pieces of a large puzzle called life.
    And maybe, just maybe, you’ll find a piece of your own childhood here — a little warmth, a bit of longing, and perhaps a quiet moment of understanding.

    “Growing up in a big family teaches you that sharing is not a loss, but a wealth that multiplies with every laugh and tear.”

    Did you grow up in a big family or were you an only child? How has it shaped you?

    Thank you for reading.
    If this story spoke to you, feel free to share it with someone who might need it too. 🫶

    Come follow us on Instagram – @perasperaadastra.blog

  • Hello everyone!

    From now on, my blog posts will be in both Estonian and English.
    I feel more comfortable writing in English, but I want everyone to feel welcome and at ease when reading my posts.
    Thank you for being here with me, no matter the language.

    Sometimes, a single encounter can echo far longer than you’d expect. This is a story about that kind of moment — quiet, tender, and unspoken. A connection that didn’t ask for more, but left something behind anyway.

    Some connections don’t come crashing into your life — they arrive like a whisper. Soft, unexpected, and somehow exactly when your heart needed it most.

    I met someone who didn’t belong to my world. And yet, for a moment, it felt like they had always been part of it.

    Subscribe to continue reading

  • Subscribe to continue reading

    Become a paid subscriber to get access to the rest of this post and other exclusive content.

  • On olemas sõprussuhteid, mis ei vaja selgitusi ega pidevat kohalolu, sest nad lihtsalt on. Nagu soe pleed jahedate hommikute jaoks, mille olemasolu rahustab ka siis, kui sa seda hetkel ei kasuta.

    Mona oli minu jaoks selline sõber.

    Põhikoolis, kui maailm alles avanes ja mina iseend otsisin, tuli tema. Meie sõprus ei nõudnud pingutust – see oli loomulik, ehe ja helge. Temaga sain ma olla mina ise, haavatav ja päris. Me veetsime lugematuid tunde rääkides, kirjutades päevikuid, jagades saladusi ja südamevalu. Kui koduõhkkond tundus rusuv, oli tema minu hingetõmbekoht. Ta ei päästnud mind, aga ta hoidis. Ja vahel ongi see kõige suurem päästmine.

    Vahel ei lähe sõprused katki. Vahel nad lihtsalt hajuvad ajas. Meiegi tee hakkas hääletult hargnema – eri koolid, erinevad huvid, uus elu. Vaikus tuli ilma tülita, aga Mona mõju jäi. Isegi täna, aastaid hiljem, meenub tema nimi kui väike soojus südames. Ta oli minu esimeseks tõeliseks kogemuseks usaldusest – sellisest, kus ei pidanud kogu aeg tõestama, et oled väärt. Ja see teadmine jäi minusse alles.

    Sõprus Monaga õpetas mulle midagi, mida kannan tänaseni, et päris side ei kao isegi siis, kui teed lahknevad. Mõned inimesed ei ole siin selleks, et jääda, nad on siin selleks, et suunata. Ja vahel ongi just see suund see, mida kõige rohkem vaja.

    Täna mõeldes temale ei tunne ma kurbust, vaid tänulikkust. Meie jagatud aeg oli kingitus. See õpetas, et tõeline sõprus võib olla pehme, soe ja aus ja et isegi kui see ei jää, võib see jätta meisse jälje, mis ei kao.

    „Mõni sõprus on nagu kevadine vihm – ei kesta kaua, aga paneb midagi meie sees kasvama.“

    Pühendus Monale

    Selle eest, et olime teineteisele olemas just siis, kui seda kõige rohkem vajasime. Sinu kohalolek minu lapsepõlves oli kingitus, mida oskan alles täna täielikult hinnata. Sa õpetasid mulle, mida tähendab tõeline sõprus – see, mis ei vaja alati sõnu, mis on siiras ja mis jääb hinge ka siis, kui teed lähevad lahku.Aitäh, et olid üks neist inimestest, kelle jälg jäi minusse igaveseks.

  • Hei! 👋

    Minu blogi teine postitus, uskumatu! 🙈

    Mul on Sulle üks küsimus:

    Kas Sina ka tundsid teismelisena, et maailm justkui muutus kiiremini kui Sa jõudsid kohaneda? Et vahel tahaks lihtsalt ära lennata kuhugi, kus ei pea midagi tõestama ega kellelegi meeldima?

    Mina tundsin. Ja just sellest ajast tahaksin täna rääkida.

    Ma ei mäleta täpselt päeva, mil lakkasin end tundmast lapsena. Aga mäletan tunnet, mis tuli – see oli samaaegselt vabanemine ja surve. Teismeiga saabus uksi paugutades ja hinge raputades. Ma ei olnud enam väike, kuid ma ei olnud veel valmis olema ka suur.

    Sisemine maailm, mis varem oli nii turvaline, muutus järsku tormiseks. Tunded muutusid tugevamaks kui sõnad. Mõnikord olin täis elu, naeru ja julgust. Mõnikord tahtsin lihtsalt ära kaduda ilma selgituseta. Ma olin pidevas liikumises, trennides, avastamas, otsimas aga mitte ainult kohti, vaid ka iseennast.

    Mind tõmbas kõik, mis oli erinev. Ma ei tahtnud sobituda. Ma tahtsin särada, aga mitte kellegi teise valguses, vaid omaenda valguses. Ent mida rohkem proovisin olla mina ise, seda rohkem nägin, kuidas teised vaatasid mind teisiti. Koolis ei olnud raske õppida – raske oli sobituda. Rasked ei olnud ülesanded, vaid pilgud. Need pidevad märkused ja võrdlemine.

    “Sa võiksid ju ilusam olla, kui natuke rohkem pingutaksid.”

    “Kas sa tõesti ei teadnud seda?”

    Need ei olnud karjed. Need olid sosinad, mis kriimustasid hinge aeglaselt, aga järjekindlalt.

    Klassiruumis tundsin end nagu laval. Kõik mängisid rolle – naljamees, kõigi lemmik tüdruk, aktiivne liider. Aga kes olin mina? Kui rääkisin, mind ei kuulatud. Kui vaikisin, mind ei nähtud. Ma tahtsin kuuluda, aga mitte hinnaga, et kaotan iseenda.

    Suitsetamine tuli mu ellu just sel ajal. Mitte selleks, et olla “äge”, vaid selleks, et summutada. See sobis selle rahutu, pingestatud olekuga. Sport, mis oli olnud minu rõõm, muutus pingutuseks. Hing jäi kinni, keha muutus raskeks. Aga ma ei osanud veel aru saada, kui palju ma end seestpoolt maha surusin.

    Kuid elu andis mulle kingituse parima sõbranna näol. Meie pered said tuttavaks ja kohe, kui me suhtlema hakkasime, tundsin, et tema on see inimene, kelle ees ma ei pea teesklema. Me ei pidanud palju rääkima, mõistsime üksteist ka vaikuses. Temaga tekkis esimene tõeline usaldus, tugi. Meie sõprus kestis ligi kümme aastat ja isegi kui elud meid hiljem lahku viisid, jääb see side alati osaks minust.

    Ühel hetkel hakkasin kirjutama salaja märkmikusse. Kirjutamine sai minu varjupaigaks. Koht, kus ma ei pidanud olema kellegi teise versioon iseendast. Koht, kus ma olin lihtsalt mina.

    Ja seal, vaikuses ja sisemises võitluses, hakkasin vaikselt kasvama. Mitte keegi ei andnud mulle juhiseid, kuidas olla “õige”, aga iga kord, kui astusin sammu oma tõe suunas, kasvasin ma tugevamaks.

    “Melu, mis teisi väsitas, oli minu kasvulava. Seal sündisid mu esimesed unistused ja tugevus.”

    “Mõned õppetunnid tulevad läbi valu, aga nendest kasvab kõige ehtsam tugevus.”

    Kõigil on teismeeast oma lugu – mõni mäletab peadpööritavat vabadust, teine vaikset võitlust iseenda vastu.

    Milline oli sinu teismeiga? Kas tundsid end kuuluvana või pigem üksi?

    Jaga oma mõtteid kommentaarides või pane lihtsalt 💛 kui leidsid siit killukese iseendast.

  • Mis tunne on kasvada üles üheksa lapse seas, kui sa ise oled justkui keset tormi?

    Kasvasin üles majas, kus vaikust peaaegu ei eksisteerinud. Mitte sellepärast, et oleks karjutud või tülitsetud, vaid sellepärast, et elu ise oli vali. Kujuta ette üheksat hinge, igaüks oma soovide ja mõtetega, risti-rästi liikumas ühes kodus.

    Just sellises maailmas olin mina — pere keskmine laps. Mitte kõige väiksem ega ka see, kellelt kõigepealt nõu küsiti. Lihtsalt seal keskel.

    See õpetas mind märkamatult. Õpetas olema iseseisev, paindlik. Õpetas, kuidas märgata teisi enne iseennast.

    Minu roll oli selge – hoida väiksematel silm peal, püüda vanemate sabas sammu pidada ja samal ajal säilitada omaenda häält, isegi kui see vahepeal kaduma kippus.

    Mu lapsepõlv ei olnud roosamanna. Oli hetki, mis vormisid läbi vaikuse ja hetki, mis kõlasid valjult. Aga isegi siis, kui kõik tundus keeruline, püsis meis miski, mis hoidis koos — lihtsad ent armsad traditsioonid.

    Meie perel oli oma rütm. Igal jõulul istusime kõik koos ümber laua, isegi kui oli kitsas. Emal oli komme panna igale lapsele midagi kuuse alla, ka siis, kui rahaga oli keeruline. Vanaema moosid seisis keldris nagu suve mälestus purgis. Iga sünnipäev algas lauluga. Sellised pisikesed detailid olid meie viis öelda ma märkan sind, ma hoolin.

    Kas meil oli pingeid? Loomulikult. Möödarääkimisi, valusaid sõnu? Jah, Muidugi. Aga see ei kustutanud seda, mis oli tõeline. Soovi toetada, hoida, olla olemas.

    Ma ei väida, et mu lapsepõlv oli täiuslik, aga see oli päris. Ja see “päris” oli mulle kingitus. See õpetas, kuidas elu vaadata ja vajadusel ka ise ümber kujundada.

    Need lood, mida ma jagan, ei ole kellegi süüdistamiseks. Ma ei kirjuta nimesid ega näita näpuga. Ma kirjutan, sest see on minu lugu. Killud ühest suurest puslest, mille nimi on elu. Ja võib-olla leiad sinagi siit killukese oma lapsepõlvest – natuke soojust, natuke igatsust ja ehk ühe vaikse mõistmisehetke.

    “Lapsepõlv suures peres õpetab, et jagamine pole kaotus, vaid rikkus, mis mitmekordistub iga naeru ja pisaraga.“

    Kas sinu oled kasvanud üles suures peres või oled ainuke laps? Kuidas see sind mõjutanud on?

    Aitäh, et lugesid. Kui usud, et see lugu kõnetas sind, jaga seda kellegagi, kellele võiks see samuti korda minna. 🫶

    Tule jälgi meid ka instagramis – @perasperaadastra.blog