Per Aspera Ad Astra

„Mõnikord võib üks lihtne küsimus murda vaikuse, mida me oleme kandnud terve igaviku.“

Kutsekooli minek tundus toona kui uus lehekülg. Justkui võimalus jätta kõik vana selja taha ja alustada otsast. Uus kool, uued inimesed, uus keskkond ja kuskil sügaval hinges lootus, et ehk saab ka minust uus mina. Keegi, kes enam ei eksi. Keegi, kellele antakse uus võimalus.

Ja alguses näiski, et see on võimalik. Uus klass, uued pilgud, ja nende seas ka üks silmapaar, mis mind sageli jälgis. Tema. Ta jäi mu mõtetesse veel enne, kui olime sõnagi vahetanud. Temas oli midagi, mis pani mu südame jälle uskuma, et äkki olen ma siiski väärt armastust.

Meie vahel arenes kõik kiiresti – nagu see esmane noor armastus tihti areneb. Käisime külas, naersime, rääkisime kõigest. Tema juures tundsin end nähtuna ja hoituna. Ma andsin end talle… mitte ainult keha, vaid kogu oma südame ja usalduse.