Per Aspera Ad Astra

Hei kõigile! Elu on vahepeal olnud väga kaootiline ja seetõttu ei ole jõudnud ma lisada uut postitust. Palun vabandust! 🫶 aga see-eest lisan täna kaks osa, seega mõnusat lugemist!

“Mõni inimene ei päästa su elu suure žestiga, vaid vaiksel viisil – olles olemas, kui kõik teised on kadunud.”

Mõnikord tulevad inimesed meie ellu tasa. Nad ei tee palju müra, ei nõua ruumi ega selgitusi – nad lihtsalt ilmuvad. Just siis, kui tundub, et mitte keegi ei saa sind päriselt näha.

Kuni kutsekooli esimese aastani olin ma teinud palju valesid valikuid. Olin kaotanud oma pere usalduse, eksinud suhetesse, millest ma ise ka lõpuni aru ei saanud, ja matnud oma valu sigaretipilve alla. Ma ei teadnud enam, mida ma tahan, ega tundnud end enam iseendana. Ma ei hoolinud enam. Olin väsinud ja eksinud.