Per Aspera Ad Astra

„Kõige sügavam valu õpib sind armastama kõige tõelisemalt – iseennast.“

Mõned lood hakkavad vaikselt. Nagu sõprus, mis esialgu tundub turvaline. Minul oli see sõprus Markusega – poisiga, kelle kohta ma ei osanud kohe midagi halba arvata. Meie suhtlus algas süütult, läbi ühiste tuttavate ja hetkede, mis tundusid täis lubadusi. Aga juba alguses oli minus hääletu vastuseis. Miski ütles, et hoia distantsi ja samas miski minus nii väga janunes tähelepanu ja kohaoleku järele.

Markus oli karismaatiline. Ta teadis, kuidas öelda asju, mis panid mu südame kiiremini lööma. Kui ta saatis sõnumeid, kasutas hellitusnimesid või vaatas mulle lihtsalt natuke liiga kaua silma, tundsin end justkui erilisena. Aga see erilisus oli habras. Nii habras, et iga kord, kui ta teiste ees käitus nagu ma polekski olemas, purunes midagi minus.

Veel keerulisemaks tegi asjaolu, et ta oli mu sõbrannale väga lähedane. Ma ei tahtnud reeta, aga samas ei osanud ka enam peatuda. Kui saladus lõpuks avalikuks tuli, olin ma kahe tule vahel – üks oli süütunne sõbranna ees ja teine katkematu vajadus tunda, et olen kellegi jaoks oluline. Sõbranna ütles mulle otse: “Sa oled temast parem. Ta ei vääri sind.” Ma ei tahtnud teda kuulata, sest lootus oli liiga suur.