Per Aspera Ad Astra

Hei! 👋

Minu blogi teine postitus, uskumatu! 🙈

Mul on Sulle üks küsimus:

Kas Sina ka tundsid teismelisena, et maailm justkui muutus kiiremini kui Sa jõudsid kohaneda? Et vahel tahaks lihtsalt ära lennata kuhugi, kus ei pea midagi tõestama ega kellelegi meeldima?

Mina tundsin. Ja just sellest ajast tahaksin täna rääkida.

Ma ei mäleta täpselt päeva, mil lakkasin end tundmast lapsena. Aga mäletan tunnet, mis tuli – see oli samaaegselt vabanemine ja surve. Teismeiga saabus uksi paugutades ja hinge raputades. Ma ei olnud enam väike, kuid ma ei olnud veel valmis olema ka suur.

Sisemine maailm, mis varem oli nii turvaline, muutus järsku tormiseks. Tunded muutusid tugevamaks kui sõnad. Mõnikord olin täis elu, naeru ja julgust. Mõnikord tahtsin lihtsalt ära kaduda ilma selgituseta. Ma olin pidevas liikumises, trennides, avastamas, otsimas aga mitte ainult kohti, vaid ka iseennast.

Mind tõmbas kõik, mis oli erinev. Ma ei tahtnud sobituda. Ma tahtsin särada, aga mitte kellegi teise valguses, vaid omaenda valguses. Ent mida rohkem proovisin olla mina ise, seda rohkem nägin, kuidas teised vaatasid mind teisiti. Koolis ei olnud raske õppida – raske oli sobituda. Rasked ei olnud ülesanded, vaid pilgud. Need pidevad märkused ja võrdlemine.

“Sa võiksid ju ilusam olla, kui natuke rohkem pingutaksid.”

“Kas sa tõesti ei teadnud seda?”

Need ei olnud karjed. Need olid sosinad, mis kriimustasid hinge aeglaselt, aga järjekindlalt.

Klassiruumis tundsin end nagu laval. Kõik mängisid rolle – naljamees, kõigi lemmik tüdruk, aktiivne liider. Aga kes olin mina? Kui rääkisin, mind ei kuulatud. Kui vaikisin, mind ei nähtud. Ma tahtsin kuuluda, aga mitte hinnaga, et kaotan iseenda.

Suitsetamine tuli mu ellu just sel ajal. Mitte selleks, et olla “äge”, vaid selleks, et summutada. See sobis selle rahutu, pingestatud olekuga. Sport, mis oli olnud minu rõõm, muutus pingutuseks. Hing jäi kinni, keha muutus raskeks. Aga ma ei osanud veel aru saada, kui palju ma end seestpoolt maha surusin.

Kuid elu andis mulle kingituse parima sõbranna näol. Meie pered said tuttavaks ja kohe, kui me suhtlema hakkasime, tundsin, et tema on see inimene, kelle ees ma ei pea teesklema. Me ei pidanud palju rääkima, mõistsime üksteist ka vaikuses. Temaga tekkis esimene tõeline usaldus, tugi. Meie sõprus kestis ligi kümme aastat ja isegi kui elud meid hiljem lahku viisid, jääb see side alati osaks minust.

Ühel hetkel hakkasin kirjutama salaja märkmikusse. Kirjutamine sai minu varjupaigaks. Koht, kus ma ei pidanud olema kellegi teise versioon iseendast. Koht, kus ma olin lihtsalt mina.

Ja seal, vaikuses ja sisemises võitluses, hakkasin vaikselt kasvama. Mitte keegi ei andnud mulle juhiseid, kuidas olla “õige”, aga iga kord, kui astusin sammu oma tõe suunas, kasvasin ma tugevamaks.

“Melu, mis teisi väsitas, oli minu kasvulava. Seal sündisid mu esimesed unistused ja tugevus.”

“Mõned õppetunnid tulevad läbi valu, aga nendest kasvab kõige ehtsam tugevus.”

Kõigil on teismeeast oma lugu – mõni mäletab peadpööritavat vabadust, teine vaikset võitlust iseenda vastu.

Milline oli sinu teismeiga? Kas tundsid end kuuluvana või pigem üksi?

Jaga oma mõtteid kommentaarides või pane lihtsalt 💛 kui leidsid siit killukese iseendast.