Per Aspera Ad Astra

Mis tunne on kasvada üles üheksa lapse seas, kui sa ise oled justkui keset tormi?

Kasvasin üles majas, kus vaikust peaaegu ei eksisteerinud. Mitte sellepärast, et oleks karjutud või tülitsetud, vaid sellepärast, et elu ise oli vali. Kujuta ette üheksat hinge, igaüks oma soovide ja mõtetega, risti-rästi liikumas ühes kodus.

Just sellises maailmas olin mina — pere keskmine laps. Mitte kõige väiksem ega ka see, kellelt kõigepealt nõu küsiti. Lihtsalt seal keskel.

See õpetas mind märkamatult. Õpetas olema iseseisev, paindlik. Õpetas, kuidas märgata teisi enne iseennast.

Minu roll oli selge – hoida väiksematel silm peal, püüda vanemate sabas sammu pidada ja samal ajal säilitada omaenda häält, isegi kui see vahepeal kaduma kippus.

Mu lapsepõlv ei olnud roosamanna. Oli hetki, mis vormisid läbi vaikuse ja hetki, mis kõlasid valjult. Aga isegi siis, kui kõik tundus keeruline, püsis meis miski, mis hoidis koos — lihtsad ent armsad traditsioonid.

Meie perel oli oma rütm. Igal jõulul istusime kõik koos ümber laua, isegi kui oli kitsas. Emal oli komme panna igale lapsele midagi kuuse alla, ka siis, kui rahaga oli keeruline. Vanaema moosid seisis keldris nagu suve mälestus purgis. Iga sünnipäev algas lauluga. Sellised pisikesed detailid olid meie viis öelda ma märkan sind, ma hoolin.

Kas meil oli pingeid? Loomulikult. Möödarääkimisi, valusaid sõnu? Jah, Muidugi. Aga see ei kustutanud seda, mis oli tõeline. Soovi toetada, hoida, olla olemas.

Ma ei väida, et mu lapsepõlv oli täiuslik, aga see oli päris. Ja see “päris” oli mulle kingitus. See õpetas, kuidas elu vaadata ja vajadusel ka ise ümber kujundada.

Need lood, mida ma jagan, ei ole kellegi süüdistamiseks. Ma ei kirjuta nimesid ega näita näpuga. Ma kirjutan, sest see on minu lugu. Killud ühest suurest puslest, mille nimi on elu. Ja võib-olla leiad sinagi siit killukese oma lapsepõlvest – natuke soojust, natuke igatsust ja ehk ühe vaikse mõistmisehetke.

“Lapsepõlv suures peres õpetab, et jagamine pole kaotus, vaid rikkus, mis mitmekordistub iga naeru ja pisaraga.“

Kas sinu oled kasvanud üles suures peres või oled ainuke laps? Kuidas see sind mõjutanud on?

Aitäh, et lugesid. Kui usud, et see lugu kõnetas sind, jaga seda kellegagi, kellele võiks see samuti korda minna. 🫶

Tule jälgi meid ka instagramis – @perasperaadastra.blog