Per Aspera Ad Astra

On olemas sõprussuhteid, mis ei vaja selgitusi ega pidevat kohalolu, sest nad lihtsalt on. Nagu soe pleed jahedate hommikute jaoks, mille olemasolu rahustab ka siis, kui sa seda hetkel ei kasuta.

Mona oli minu jaoks selline sõber.

Põhikoolis, kui maailm alles avanes ja mina iseend otsisin, tuli tema. Meie sõprus ei nõudnud pingutust – see oli loomulik, ehe ja helge. Temaga sain ma olla mina ise, haavatav ja päris. Me veetsime lugematuid tunde rääkides, kirjutades päevikuid, jagades saladusi ja südamevalu. Kui koduõhkkond tundus rusuv, oli tema minu hingetõmbekoht. Ta ei päästnud mind, aga ta hoidis. Ja vahel ongi see kõige suurem päästmine.

Vahel ei lähe sõprused katki. Vahel nad lihtsalt hajuvad ajas. Meiegi tee hakkas hääletult hargnema – eri koolid, erinevad huvid, uus elu. Vaikus tuli ilma tülita, aga Mona mõju jäi. Isegi täna, aastaid hiljem, meenub tema nimi kui väike soojus südames. Ta oli minu esimeseks tõeliseks kogemuseks usaldusest – sellisest, kus ei pidanud kogu aeg tõestama, et oled väärt. Ja see teadmine jäi minusse alles.

Sõprus Monaga õpetas mulle midagi, mida kannan tänaseni, et päris side ei kao isegi siis, kui teed lahknevad. Mõned inimesed ei ole siin selleks, et jääda, nad on siin selleks, et suunata. Ja vahel ongi just see suund see, mida kõige rohkem vaja.

Täna mõeldes temale ei tunne ma kurbust, vaid tänulikkust. Meie jagatud aeg oli kingitus. See õpetas, et tõeline sõprus võib olla pehme, soe ja aus ja et isegi kui see ei jää, võib see jätta meisse jälje, mis ei kao.

„Mõni sõprus on nagu kevadine vihm – ei kesta kaua, aga paneb midagi meie sees kasvama.“

Pühendus Monale

Selle eest, et olime teineteisele olemas just siis, kui seda kõige rohkem vajasime. Sinu kohalolek minu lapsepõlves oli kingitus, mida oskan alles täna täielikult hinnata. Sa õpetasid mulle, mida tähendab tõeline sõprus – see, mis ei vaja alati sõnu, mis on siiras ja mis jääb hinge ka siis, kui teed lähevad lahku.Aitäh, et olid üks neist inimestest, kelle jälg jäi minusse igaveseks.